luses sügaw tõde peituda wõib. Ta tundis seda tõde ja maitses tema joowastawat wilja.
Kui Leeni ära läks, wahtis pimedus aknast sisse. Heinrich süütas lambi põlema, et midagi lugema hakata. Juba ammugi polnud ta seda teinud. Laua pääl seisiwad tal kaks raamatut lahti: Marcel Prévost’i roman „Tugewad naesed“, ja Bebeli „Naesterahwas ja sotsialismus“. Need raamatud tõiwad talle endise elu nii selgeste meelde. Weel terwe rida kirjatöösid tõusis talle silmade ette, kus naesterahwa küsimust harutatakse. Ka nägi ta neid ideesid oma silmade eest mööda minema, mida ta omale elujuhtnööriks nendest raamatutest oli omandanud. Aga kuhu oli see kõik jäänud? Kes oli seda kõik ära häwitanud? Ta hakkas selle üle järele mõtlema. Raamaturiiulilt waatasiwad talle tuttawad seltsimehed wastu, kes teda nii kaua oliwad juhatanud. Ta oli nende waral omale nii ilusa elutee walmis teinud. Ja ta tundis, et see õige tee on; weel praegu sai ta sellest aru. Ja waewalt suutis ta arwata, et ta millalgi teisiti mõtlema hakkaks. Waluga mõtles ta walmistatud tee ja selle pääle, mida mööda ta käima oli sattunud ja millest pääsemine tal nii raske näis olema. Ta oli mõtelnud, et tema kindlal sammul seda teed mööda astub; nüüd trööstis
121
