mehe pääle, kes tema ees kumardas ja ikka weel ta silmi kuiwatas. Heinrich tundis, et see waade talle ei meeldinud, et temast tühine, pääliskaudne hingelik ilm ja tujulik iha wastu peegeldas. Aga ta wajutas selle tundmuse maha ja rääkis meelitusesõnu, silitas neiu ümargusid palesid ja pehmeid käsi. See oli sellega rahul ja õnnelik. Muud ei soowinudgi ta.
„Ma kardan, et Te minu maha jätate ja tema juurde lähete“, rääkis Leeni, kui ta paled juba õõgades punetasiwad. „Kas tema siis Teie meelest nii ilus on? Ma ei tea, mis need meesterahwad temas leiawad. Ta on ju wana, ta on minust mitu aastat wanem“.
„Ma tean ju seda, minu Leeni ei waleta“, wastas Heinrich, kuna ta ise oma sõnade üle häbi tundis. Ta imestas sääl juures, kuidas ta nõnda rääkida wõis. Kui ta aga neiu hiilgawaid ja ihaldawaid silmi nägi, milledesse waadates tema oma pilk niisamasuguseks muutus, siis arwas ta aru saama, kuidas see kõik nõnda sündida wõis. Kõige parem oli tal aga, kui tal midagi waja rääkida polnud. Waikides mõistsiwad nad üksteist weel paremine kui rääkides. Heinrichile tuli ütelus meelde, et naesterahwad siis kõige meeldiwamad olla, kui nad suudlewad, sest siis waikiwad nad, ja ta arwas tundma, et selles üte-
120
