Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/119

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kostis nõnda, nagu oleksite Teie alles ülewal. Rääkige õigust. Te olete pahane? Waadake nüüd, kas minu Leeni wõib pahane olla?“

„Minu Leeni, minu Leeni, aga õhtul tulete kell kaksteistkümmend koju. Siis on ükskõik, kas mind on wõi mitte“. Ta hakkas nutma. Heinrich ruttas ta juurde ja püüdis teda waigistada.

„Kas ma ei tea, kus Te olite. Jällegi selle juures, kes paar korda siin käis. Ta on ju ilusam kui mina. Aga Teie ei teagi, kes ta on. Enne käis ta kellegi teisega, kõik teawad seda, aga mina pole kellegiga enne olnud“. Ta nuttis edasi. Tema ümargused õlanukid liikusiwad.

„Mis sa ometi räägid“, hakkas Heinrich neiule „sina“ üteldes, mis läbi ta tema pääle mõjuda püüdis. „See oli ju wiimane kord, enam ma ei lähe ialgi. Wõta käed silmade eest ära, nõnda“, ta wõttis neiul käed silmade eest ära, „ja pühime silmakesed ilusaste kuiwaks“, ta hakkas neid rätikuga kuiwatama. Leeni huultele ilmus juba naeratus. „Nojah, waat’ nõnda“, rääkis Heinrich ja lisas iseäralisel toonil juurde: „nüüd naerame ja hakkame jällegi mandolinet mängima“. See pani neiu täitsa naerma, kuigi silmad alles pisaratest hiilgasiwad. Ta waatas nõretawal pilgul noore-


119