sellest räägib ta juba ammugi. Ise waatab siis nii iseäraliselt minu pääle“. Emand pühkis silmi, sääl õõgus kustuw elutuli; ükskord oli ta sääl loitnud. Aga kes jõuab need pisarad üles arwata, mis selle loitwa tule kustutamiseks ära oliwad walatud!
Tänane päew läks Heinrichil niisamuti mööda kui mitmed teised tema eelkäijad: wisalt, pikkamisi, raskelt. Kui ta pääle lõunat koju tuli, tundis ta enese õige wäsinud olema ja wiskas asemele pikali. Waewalt oli ta seda teinud, kui juba toaukse pääle tasakeste koputati. Heinrich tõusis asemelt ülesse ja ütles:
„Olge hääd“.
Uksele ilmus Leeni. Ta oli tusane ja kohmetu. Heinrich sai aru, et ta millegagi rahul ei ole. Aga mis wõis tal ometi olla?
„Ma segasin Teid, Te tahtsite puhata“, ütles neiu nagu etteheitwalt.
„Ei ole wiga, ma muidu niisama pikutasin“.
„Ma mõtlesin, et Te wäsinud olete, Te tulite eila hilja koju“.
„Ja, Te olite ülewal, ootasite mind?“ küsis Heinrich.
„Ei… ma magasin“, wastas neiu järele mõteldes.
„Aga ma kuulsin Te köhimist ja see
118
