mine edeneb, ja kaebas selle üle, et ta himu juba mängimisest otsa saada. Heinrich püüdis Leenit wabandada, sest ega alatasa mängida ei wõida. Niisuguses asjas olla wabadus pääasi. Kunst nõuda wabadust. Selle seletusega oli emand nähtawasti wäga rahul.
„Aga ega ta Teid wäga sagedasti tülitama ei käi?“ küsis emand. „Ma pole ise ühtepuhku kodus ja kardan, et mõni teab, mis rumalusi ta wõib teha“.
„Oh ei ole wiga, ta on ju selleks liig suur ja mõistlik“, wastas Heinrich. Emanda näole ilmus õnnelik naeratus.
„Nojah, ma arwasin kohe, et wanamees tühja räägib. Tema tahaks ju, et keegi ühtepuhku tema juures seisaks, kardab teine surma. Juba umbes aasta otsa on nõnda. Tema hakata üksi surma kartma. Ma ütlesin talle, et ega sa ometi ei taha et mina wõi Leeni ühes sinuga surma peaks minema. Me kõik peame üksi surema, üks warem, teine hiljem. Surmas ei ole seltsimeest. Wõi kas kahekesi kergem on? Eks sõjawäljal sure neid palju, aga ikka on walus ja karjuwad. Aga tema ei taha üksi. Wahel ütleb teine, et ega ta surma karda, aga tema tahaks enne mulle midagi öelda ja kardab, et ta ei saa. Aga aegsaste ei taha teine ka ära öelda. Ja
117
