karikast juua, kuni ta talle wastikuks saab. Siis heidab ta tema enesest eemale ja mõtleb osawõtmatalt kõige pääle tagasi.
Kui nad wiimaks pingi päält üles tõusiwad, et puiestiku kaudu linna tagasi minna, hoidis Olga ennast nooremehe ligi, nagu kataks jällegi õrnuseloor terwet ilma. Henrich laskis seda wastupanematalt sündida. Ta tundis, kuidas neiu jalad astumisel nõtkusiwad ja kuidas ta, nagu kokkuwajumist kartes, ennast tema käe najale toetas.
Raatuse kell lõi kaksteisikümmend, kui Heinrich koju poole sammudes säält üksipäinis mööda läks. Ka tema tundis eneses wäsimust. Kodus uinus ta kohe magama. Pererahwa toas põles alles tuli. Kui Heinrich ennast pimedas toas tasakesti riidest lahti wõttis, kuulis ta Leenit köhatama.
„See walwab minu järele“, mõtles ta asemele heites ja tundis hääd meelt, et keegi olemas on, kes teda silmas peab ja teda ootab, kuna tema sellest ootajast ainult niikaua midagi tunneb, kuni ta tema juures on. Weel wälgatasiwad tema unises pääs mõned endised idealid, kuid need oliwad kaugel, kaugel; waewalt pani ta neid weel tähele.
Järgmisel hommikul tahtis emand Martin teada saada, kuidas Leeni mandoline mängi-
116
