meie ühesugused… patused. Wastastikku tasume üksteise wõlad“.
Heinrichile oli niisugune pööre täiesti ootamata. Ta kahetses oma sõnu. Seda ei olnud ta mitte tahtnud. Ta tundis aga, kuidas neius leekiwad tundmused ka teda soendama hakkasiwad. Ta ei pannud õrnustele wastu, waid hakkas neid tagasi andma. Ja weel kord oliwad nad õnnelikud. Neiu arwas, et nüüd kõik hääks pöörab. Nooremehe rinnas asus endist wiisi õudne tundmus, kuigi üürike kiredemäng ta silmapilguks ära lämmatas. Ta nägi enese weel raskemasse seisukorda sattuma. Uut elujõudu oli ta nõrgenewatele tundmustele ja tumenewatele lootustele andnud. Neid kustutada oli raske. Aga ta pidi seda tegema, sest ta ei tahtnud ennast enam nende juures soendada. Wõib olla, kui nende wahekord teistsugune oleks olnud, kui ta temast igal silmapilgul ilma südametunnistuse piinata lahti oleks wõinud öelda, siis oleks ta ehk teisiti arwanud. Talle tuliwad paksud, pehmed käewarred, mopsinägu, kahekordne lõuake ja hiilgawad pilussilmad meelde. Ta teadis, et ta kõike seda peagi põlgama hakkab, et ta seda juba peaaegu nüüdgi teeb. Siisgi — see põletas ta närwisid, uimastas teda, ja ta tahtis niikaua sellest uimastuse-
115
