Küsitaw ei wastanud. Ta püüdis oma endiseid mõtteid edasi jatkata.
„Sa tahad nii suurt ohwrit tuua. Oled sa aga hästi seda tundma õppinud, kellele sa selle ohwri tood? Sa ei wõi ju aimatagi, missugune mina olen. Ma olen weel neil päiwil, kus ma ainult sinu oma tahtsin olla, ka kellegile teisele sedasama olnud“.
„Heinrich!“ kostis neiu huultelt ja selles kõlas walu kui ka rõõm. Ja ta haaras nooremehe käest kramplikult kinni. Oma silmi tema omade juurde wajutades, tundis ta jällegi, kuidas endine usk talle tagasi tuleb, kuidas endised tundmused piirita tungiga rinna pakitsema panewad.
„Siis oleme meie ühesugused patused“, sosistas ta palawalt. „Kas sa ka nüüd endist wiisi mind usaldada ei suuda? Ma mõtlesin mitu korda, et kui hää see oleks, kui sa wäärataks, siis sa ometi tunneks, kui nõrgad meie mõnikord oleme ja siis oleks minul ka sinule midagi andeks anda“.
Nende sõnade juures tundis noormees, kuidas kaks paenduwat käewart ta ümber kaela endid kokku lõiwad ja kuidas neiu huuled tema omasid otsisiwad.
„Mu ainukene! Mu ainukene!“ sosistasiwad õõgama lööwad huuled. Nüüd oleme
114
