„Mul on, nagu peaksime meie midagi rääkima“, sõnab noormees natukese aja pärast. „Kas meie ei istu siia pingi pääle?“
„Istume,“ oli neiu nõuus.
Kui nad pingi pääl istet oliwad wõtnud, küsis noormees:
„Mäletad sa weel seda ohwrit, mis sa mulle lubasid tuua?“
„Mäletan“, wastas neiu sõnakehwalt.
„Ja sa tahaksid teda ikka weel tuua?“ Neiu tundis, et see küsimine teda walusalt puutub. Ja wähe puudus, siis oleks ta kangekaelselt eitawa wastuse tahtnud anda.
Tal tuli nagu halemeel selle nõrga kahtleja pärast ja sellest kippus põlgamine wälja kaswama. Siisgi teised tundmused oliwad tugewamad ja ta wastas:
„Sa küsid weel? Kas sa ikka weel ei usu?“
„Aga kas sa oled hästi järele mõtelnud, mis sa sellega teed? Sa tegid seda ju teatud õhinas; ma arwasin, et sa pärast teisele arwamisele tuled“.
Nendest sõnadest arwas neiu midagi wälja lugeda wõima ja ta küsis:
„Aga mis siis, kui ma tõepoolest oma sõnu tagasi tahaksin wõtta?“ Ja nüüd ootas ta hirmuga kõigele lõppu.
113
