muutub, seda raskemaks saab ta. Waewalt suudab ta teda weel kanda. Mõni silmapilk näib talle, nagu peaks ta selle tühjuse raskuse all kokku langema. Aga siis trööstib ta ennast, et ikkagi weel kõik kaduma pole läinud, et weel kõik hääks wõib pöörda: ta wõib oma usu tema sisse tagasi saada. Pikkamisi, päew päewalt kaob aga uue lootuse kiir jäljetult. Wana usku ei suuda enam keegi tagasi anda. Ilma usuta ei suuda ta aga elada. Ja nii hakkab uus tekkima, tumedalt, arusaamatalt; usk iseenese sisse. Ja nüüd tunneb ta, et tühjusekoorem teda enam kokku ei suuda wajutada. Aga kahju on tal siisgi, kahju sellest ilusast unenäost, mida ta olewaks oli pidanud, uskunud, kaljukindlaks aluseks pidanud. Sellele unenäole näibgi mets surmasõnu sosistama, kuna meri temale hauda pisaraid järele walab. Kuid soolased, soolased on need pisarad! Ka wanade, peaaegu kinnikaswanud haawade pääle langedes sünnitawad nad leegitsewat walu.
„Kui kaua me waikime?“ küsib noormees wiimaks tasakesti.
„Mispärast sa seda küsid?“ wastab neiu.
Ja jälle waikiwad nad ja kuulawad oma südamete piinlikwalusat tuksatamist ning puude kohisemist.
112
