„Aga siis on ju pime“, naeratas Heinrich.
„Aga nõnda wõidakse meid näha, tõusewad tühjad jutud“, wastas neiu.
„Kui tark Te olete“, imestas Heinrich.
Neiu naeratas õnnelikult ja tõmbas kardina ette.
Nüüd algas jälle mänguriista häälde seadmine ja sõrmede päälepanemine. Küll ei tahtnud õppimine hääste edeneda, aga õppimise kui ka õpetamise tahtmine näis hää olema. Waimustusega oldi asja juures. Korraga aga sündis midagi, mis mandoline mängimisega häästi kokku ei tahtnud käia. Neiu kähupää sattus nooremehe kätte wahele ja kuna silmad kinni wajusiwad, jõiwad mõlemad uimastawat nektari. Ja kui nad pärast silmi awades üksteisele otsa waatasiwad, siis tundsiwad nad, et nad weel, ikka weel janunewad. Näis, nagu oleksiwad nad juba ammugi janunenud, oma janu aga kaua aega wastastikku maha surunud. Nüüd ometi ükskord! Ja nad tahtsiwad lõpmata juua. Mandoline sai aru, et temal kui kolmandal siin midagi enam teha ei ole ja ta hüppas neiu põlwedelt kolinal põrandale. Talle näis, nagu oleksiwad need kaks teda ainult selleks tarwitanud, et üksteist leida. Need aga ei pannud mänguriista tähelegi, ei mõtelnud kordagi tema pääle. Ja
109
