ja neiut oma poole tõmmates, kuna see häbelikult naeratades wastu pani. Sellest naeratusest arwas aga Heinrich wälja lugeda wõiwat:
„Tõmba aga päälegi, ma tahan ju seda. Ma panen ju muidu, niisamuti moodi, lõbu pärast wastu“.
Ja noormees tõmbas ning hoidis neiu pehmetest kätest kõwaste kinni. Wiimaks seisis neiu otse tema ees, kuna tema ise tooli pääl istus.
„Laske lahti, mamma pärast tuleb, siis saan ma tapelda“.
„Ei lase, tulgu. Las’ mamma näeb, mis sellest on. Mammat ma ei karda ja papa on haige, see siia ei saa“.
„Ta hakkab warsti surema, oigab ühtepuhku“.
„Ja mina pean Teid sellepärast lahti laskma, et papa surema hakab? Mis? Kelm!“
Leeni naeris.
„Kuidas mängima-õppimine edeneb?“
„Laske ma toon mandoline ära, Te panete ta häälde, juba jälle läks teine häälest ära“, rääkis neiu ja tõmbas oma käed nooremehe peost lahti. Ta lipsas oma tuppa. Warsti tuli ta mänguriistaga tagasi.
„Lubage, et ma kardina aknale poolest saadik ette tõmban“, ütles ta.
108
