„Ah, see oli ju ometi ammu enne meie tuttawakssaamist“, wastas Heinrich ja lõi sõbra ees silmad maha.
„Ammu… Aga kas see asja olemataks teeb? Kas ammuaegse salgamist salgamiseks ei wõi pidadagi? Waata, tema tunnistas sulle ka seda ülesse, mis enne seda oli olnud, kui mina temaga tuttawaks sain. Ta tahtis, et sa teda põhjani tunneksid ja ta tegi õigeste nõnda, nagu sina teda olid õpetanud. Ta tuli kõige sügawama usaldusega, kõige suurema otsekohesusega sinule wastu, lootes, et sa sellest lugu oskad pidada, mida sa sõnades kõrgeks kiitsid. Ma tahaksin sulle siin kohal öelda: mine ja tee sina nõndasamuti, nagu sa teda tegema õpetasid ja te saate õnnelikuks“.
„Ma ei tea, ma ei saa. Mul poeb õudne tundmus rinda, kui ma kõige selle pääle mõtlen. Ma pidasin teda enne kättesaamata kõrguseks, nüüd näib aga, nagu wõiks teda ka igaüks teine minu asemel kätte saada ja nagu oleks tema kättesaamine kerge naljamäng. Kui ta wiimast korda siin toas oli, siis tulin ma selle mõtte pääle“.
Wiimaste sõnade juures kostis Heinrichi häälest midagi iseäralikku wälja, mis Otto kõrwadest mitte mööda ei läinud. Ta waatas umbusklikult, sõbra pääle ja küsis:
103
