ei wõi wast aimatagi, mis see mulle tähendaks. Ka mina ise ei saanud sellest ennemalt aru. Nüüd tunnen ma seda. Ja tema on seda wäärt. Ta on suur armastuses, enese ärasalgamises. Sellest sain ma wiimasel korral aru. Niisugusena ilmus ta mulle siis. Mul oli, nagu näeksin ma naesterahwast esimest korda. Ja häbi oli mul tema ees. Ja weel siis, kui ta põlwili langes, mind palus. Mulle tuli ette, nagu wõiksiwad ainult suured südamest kedagi paluda ja nagu paluksiwad nad alati wäikseid, keda nad suureks on hakanud pidama“.
Heinrichi rinnas wõttis raske piinlik tundmus maad. Ta oleks tahtnud sõbrale nii mitu korda wastata, kuid sõnad ei tulnud suust wälja.
„Ehk ütle mulle, oled sa ise temale kõik üles tunnistanud“? küsis Otto korraga sõbra pääle waadates.
„Mul ei ole midagi tunnistada“, wastas Heinrich. Ta sai aga aru, et see mitte nii ei ole ja lisas wabanduseks juurde: „Ta pole ju minu käest midagi nõudnud“.
„Pole nõudnud… Aga miks nõuad siis sina temalt? Missuguse õigusega, kui tema seda ei tee? Sul pole midagi… Sa oled wististe ära unustanud, mis sa mulle kõnelenud oled“…
102
