Lehekülg:Palavik. Talvik 1934.djvu/43

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
POHMELUS

 
Puu närbund ladvust nõrgub mustjat udu
ja katku lehk lööb vastu kraavi lohust.
Vihmusse valkjaid roomab teele rohust,
maa libe läikleb neist kui konnakudu.

Kuis jälk on elu! Liikmed hallahigis,
kõhn joomar köie heitnud kase tippu.
Käes väriseb tal silmus. Tuhmuv sügis
ta üle musta langetamas lippu.

46