„Õndsam isegi kui teistele pattusid andeks anda, sest seal on ikka kilbiks mitte teod, vaid kombed, palved ja kullatud rist.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
Ja et tal enesel nõutavat sissemaksusummat ei olnud, siis laenas ta selle Antsult. Nõnda kasvasid ta kohustused Antsu vastu uuesti. Aga see lohutas teda, öeldes, et sest pole midagi, sest nüüd ta ju töötab iseendale, oma Põrgupõhjale. See on tema, tema laste ja lastelaste pärisomandus igavesest ajast igavesti. Muidugi, see paneb Jürkale suuremad kohustused, ta peab nüüd Põrgupõhja eest hoopis teisiti hoolitsema kui rentnikuna, ta peab teda parandama – kraavitama, laastama, torutama. Selleks peab ta ise ja kogu tema perekond kahekordselt töötama. Aga võib lasta ka teisi teha. Selleks on raha vaja. Ja raha leidub, ega tema pole ilmast otsas. Ants teadis, kuidas võib raha saada, kui oled kohaomanik: odavaprotsendiline laen, mis eriliselt määratud maaparandamiseks. Ka selle muretses Jürka Antsu näpunäidete järele, sest sellest ajast saadik, kus see oma nõuandmisega vabastas ta politsei küüsist, uskus Jürka teda pimesi.
Aga kui Jürkal oli maaparanduslaen käes, ütles Ants talle:
„Tead, Jürka, mul tuli hea mõte: kas sul maksabki seda raha sinna Põrgupõhja matta.“
„Aga kuhu siis?“
„Selle üle peaks hästi järele mõtlema, kas ehk pole mõnda kasulikumat paika, kuhu see summa pista. Ütleme, kui ehitaks temaga maja.“
„Põrgupõhja või?“
„Miks siis just Põrgupõhja.“
„Aga kuhu siis?“
„Seda tuleks kaaluda. Sest raha on antud ju maaparanduseks, seda peab meeles pidama.“
„Nii et maja ei tohi ehitada?“
„Ega hästi ei tohi. Ja kui sa siiski tahaks ehitada, siis peaks seda ehitama kellegi teise nimele, mõistad? Nii et, näiteks, sinu maja, aga minu nimel. Muidugi, sa peaks enne hästi järele mõtlema, kas sa minu nimele tahad ehitada. Sest mina olen sind küll mitmest hädast välja aidanud, aga ikkagi pole naljaasi oma maja teise mehe nimele ehitada. Pettus poleks see mitte, sest maja hakkaks sisse tooma ja
94
