IX
Ükskord ütles Ants Jürkale, ta ostku oma talu päriseks.
„Pole nii palju raha,“ vastas see.
„Kunst pole rahaga osta, vaid rahata,“ seletas Ants.
„Jalgratta ostsin rahata, aga see läks all nässu ja välja pidin teise ikka maksma.“
„Põrgupõhja pole jalgratas, et läheks nässu. Ja välja maksta pole teda ka tarvis, tema tasub enda ise.“
„Kuis nii?“ küsis Jürka arusaamatuses.
Ja Ants seletas Jürkale, kuidas ta võib oma Põrgupõhja osta kas sootuks ilma rahata või üsna tühise summaga, mille võib ka tema, Ants, laenata, kui Jürkal endal seda ei ole. Ja Ants käis Jürkale seni peale, kui see nõustus omanikuks hakkama. Ainult üks küsimus huvitas teda veel:
„Kas kohaomanik saab ennem õndsaks kui rentnik?“
„Aga muidugi,“ vastas Ants. „Kui oled rikkam, saad kiriku vöölmündriks ja siis oled juba pooleldi õnnis.“
„Hea küll, siis ma ostan Põrgupõhja ära,“ ütles Jürka. Aga natukese mõtlemise järele küsis ta:
„Kas mõni saab veel hõlpsamalt õndsaks kui kiriku vöölmünder?“
„Seda on raske öelda, väga raske.“
„Aga kui kirjutada teistele õigeid tunnistusi?“
„Tead, Jürka, nendega, kes kirjutavad ja kõnelevad, on tänapäev täbar lugu, sest asju ajavad ju mammonamehed ja tapameistrid. Pealegi, millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi, aga kuidas saada vaimust õndsaks, kui mammon juhib võimu ja võim vaimu?“
Neist sõnadest ei saanud Jürka küll midagi aru, aga Antsu kõnetooni tõttu arvas ta võivat öelda:
„Nii et maad tosida ja sõnnikut vedada on õndsam?“
93
