„Muidugi kuulen, aga või siis kohe viga, kui…“
„Kui inimeselapsel sarved peas.“
„Aga kui need pole inimeselapsed?“
„Ega ma siis ometi lambatallesid pole ilmale kand. Sina pole ometi mõni sarvik.“
„Olen.“
„Küll võid sina õige hullu juttu ajada!“ hüüdis Juula ja müsas Jürkale küünarnukiga küljekontide vahele.
„Kuis nii hullu?“
„On sul siis sarved peas?“
„Eks otsi juuste seest.“
Ja Juula tõusis püsti ning otsiski. Oma üllatuseks leidis ta Jürka peast pisut suuremad mügerikud, kui olid poistel.
„Aga sa ju ütlesid, et need on sest ajast, kui sulle löödi pähe,“ rääkis Juula.
„Seda ütlesid teised, mitte mina.“
„Kes teised?“
„Asjatundjad.“
„Kas sulle pole siis pähe löödud?“
„Pole eluilmaski.“
„Nii et need on tõesti sarved?“
„Sarved.“
„Ä'ä lora! Ega sa Vanapagan ole, et sarved peas.“
„Olen.“
„Siis mul on ikka tõesti Vanapagana endaga lapsed!“
„Vanapagana endaga.“
Juula vaatas ja katsus veel kord vanamehe sarvi, läks siis tema ette, laskus murule maha, nagu mõtleks ta põlvitada, pani käed kokku, tõstis silmad üles mehe poole ja ütles vaikses ekstaasis:
„Siis oled sa ju vanast ja suurest soost!“
„Õilsast, ütleb Ants.“
„Suurest ja õilsast! Ja mina olen nüüd ka suurest ja õilsast soost! Ning meie lapsed ka!“
„Lapsed ka.“
„Antsu sugu pole ju siis meie soo kõrval kedagi!“
„Mitte kedagi.“
89
