tööd teha, nii et särk liimendas seljas. Kõige hullem oli see, et Juula ei saanud kuidagi aru, mis pagana töö see oli. Oli Jürka aru kaotanud või oli vaheajal midagi muud sündinud, millest Juulal polnud aimugi. Sest mis arvata inimeseloomast, kes kukub äkki aukusid kaevama – toaotsa, toa taha, õueväravasse, teeäärde igasse kanti.
„Oled sa ogaraks läind või?“ küsis Juula vanamehelt, kes suure hooga edasi kaevas.
„Missee?“ ähkis ja puhkis see vastu.
„Ma küsin, et kas oled ogaraks läind?“
„Ei vist.“
„Mis aukusid sa siis kaevad?“
„Kaunistan kodu.“
„Aukudega?“
„Kui aega saan, istutan auku puu.“
„Aga kui aega ei saa?“
„Eks siis aja auk uuesti kinni.“
„Kust sa selle hullu mõtte võtsid?“
„Politseisaksad ütlesid, kui andsid õige tunnistuse.“
„Ja sina kohe tegema?“
„Mis nüüd mina, Ants teeb.“
„Aga Antsul pole ju metsa ukse all.“
„Meie mets võetakse ka maha, ütles Ants.“
„Miks siis?“
„Ei tea. Pole istutud, sellepärast.“
„Ä'ä lora!“
„Tõsi jutt, ega Ants tühja räägi.“
„Mis meil Antsust, tema sakstega semlak. Tema naine ja tütred teevad omale näod ette nagu seinakella sihverplaat, eks mine tee järele. Õpetasid teised mindki, et oleks kulduur, ütlesid, aga toad olid teistel kui seapesa.“
„Ära siga mõnita, siga hoiab oma pesa korras.“
„No näed, siga hoiab korras, aga nemad löövad ainult sihverplaadi ausa ette, et poleks seakulduur. Sinagi, vanamees, pime loom, oleks võind parem toas lutikaid tappa, ilus pühapäine päev, kui neid aukusid kaevata, lapsed hommikuti kupal. Sa mõtle ometi,
87
