„Vaimusarvede pärast puuakse risti, pannakse mürgikarikat jooma, lüüakse muidu maha või lastakse nälga surra, ja seda mitte kurjusest, vaid mõistmatusest.“
„Annaks jumal siis küll mu poistele pärissarved, surgu nad parem naiste kätte kui nälga,“ ohkas Juula pisarsilmil.
„On olemas veel kolmas võimalus,“ rääkis arst.
„See kõik on nii kole, et ma ei taha enam kuulata,“ ütles Juula tõrjuvalt.
„Kuulake enne ja otsustage siis, kas see on kole.“
„Noh, hea küll, aga peale selle ei taha ma enam midagi teada.“
„Olgu,“ nõustus arst. „Kolmas võimalus teie poistel on see, et neil kasvavad tõepoolest pärissarved ja ühes sarvedega nii kõvad pealuud, et nad võivad ükskõik misukese jääraga puksida…“
„Tohtrihärra, see on üsna võimalik, sest nende isa on nii tugev, et on käsitsi juba kaks karu ära tapnud,“ rääkis Juula arstile vahele.
„No näete, seda parem, seda rohkem lootust. Ja kui teie poisid oma kõvu pealuid veel aastate kaupa harjutaks või nagu viisakalt öeldakse – treeniks, siis võiksid nad mitte ainult iga neegri uimaseks puksida, vaid maalt maale rännates kuulutada, et nemad on valmis iga jääraga pealuid kokku taguma, olgu see jäär suur või väike, sarvedega või sarvedeta. Ja kui nad seda tõepoolest võiksid, siis kirjutatakse nende nimed taeva ja neile pannakse maa peale ausambad, mida ehivad üleni valges neitsid punaste roosidega, kuna vanad naised teie poiste sarvi nähes valaksid härdusepisaraid. Nende jalad sumaksid kullas ja nende nimed oleksid surematud, kuigi neil puuduks vaim ja elav hing.“
„Kui ilusasti te räägite, tohtrihärra!“ hüüdis Juula peagu õndsalt. „Kui see ometi nõnda tuleks!“
„Lootkem jumalale, et poistel kasvaksid sarved ja oina pealuud, siis see tuleb.“
„Tohtrihärra, te tegite mu südame nii kergeks ja meele rõõmsaks, nii et…“
„Rõõmus meel on peaasi, rõõmus meel ja kerge süda,“ seletas arst Juulat tema poistega välja saates.
Rõõmsa meele ja kerge südamega Juula kodu poolegi tuli. Aga siin ootas teda üllatus. Kuigi oli pühapäev, ometi vihtus Jürka
86
