Nõnda siis oli tõenäolik ja usutav, et Jürka oli Venemaalt tulnud, kus talle mingi kõva asjaga pähe löödud, ja et ta tahab õndsaks saada. Sellepärast võttis ametnik tema valetunnistuse ja kirjutas talle uue, kuid täpselt endiste andmetega, sest uusi polnud kusagilt võtta: Jürka ju ei mäletanud midagi ja teised ei teadnud, või kes oleks võinud teada ja mäletada, see oli surnud. Uut isikutunnistust Jürkale kätte andes ütles ametnik rahuldunult:
„Soo, nüüd on siis see asi lõpetatud ja sinul õige tunnistus taskus.“
„Nimeks jäi ikka Jürka või?“
„Ikka Jürka.“
„Mõtlesin, et kui pole õige, nii et…“
„Ah, Jürka, arvad sa tõesti, et on igakord nii kerge öelda, mis õige, mis vale või on see nii tähtiski teada?“
„Ei vist,“ lausus Jürka veendunult.
„Seda arvan ka mina. Aga kui näed Antsu, siis täna teda, et pani sulle õigel ajal õige aru pähe, muidu oleks sind vintsutatud kas või surmalaupäevani.“
81
