võõrad, kes seda vabatahtlikult soovivad, ainult pehme asjaga uimaseks. Ei jää muud üle, kui platsi pidid astuma meie omad eriteadlased. Ja Jürka järelvaatusel selgus, et temale on vististi ikkagi kõva asjaga pähe löödud – kas kaks korda sama asjaga ja sama kõvasti või üks kord kaheharulise asjaga, nii et tekkis kaks täpselt ühesugust vigastust pealael või lagipeal, kui ehk nõnda on arusaadavam. Oli raske kindlaks määrata, kas hoop oli pealuud vigastanud või ainult põrutanud, sest löögipaika oli tekkinud kaks surnuluud, nagu seda näeb vahel hobuste jalgade küljes. Võhik oleks võinud kergesti neid mügerikke sarvemüksudeks pidada. Kui Jürkalt küsiti, kas need mügerikud vahel ka valu teevad, vastas tema, et kihelevad enne sadu ja tormi. Sellest võis järeldada, et mügerikud on saadud ebaloomulikul teel, sest miks nad muidu loomuliku nähtuse eel kihelevad.
Sellest kõigest teatati Inglismaale ja sealt kaabeldati Ameerikasse. Ka ameeriklased nõustusid surnuluu sünni tagajärjel meie asjatundjatega, et Jürkale on vististi kõva asjaga pähe löödud, sest nemad, kes nad taovad inimestele pehmete asjadega pähe, pole veel kordagi märganud surnuluu tekkimist ei pealael ega lagipeal, ei lõuapäradel ega palenukkidel. Sellepärast teatasid nad Inglismaale, et asi ei kuulu nende kompetentsi ja et Euroopa kui vanem kultuurimaa tunneb ehk ise paremini pealuude vigastamist. Edasi-tagasi kaabeldamisel ja kirjutamisel oli ainult üks tulemus: me jõudsime otsusele, et pealuude vigastamises ei olegi paremaid asjatundjaid, kui oleme ise. Ja kuigi polnud tänini sellist mälukaotust märgatud, nagu oli Jürka vene keele unustus (muidugi, kui ta teda üldse kunagi oli mõistnud, nii et oli, mida unustada), siis ometi tunnistati see võimalikuks ja tõenäolikuks lootuses, et niisugused teaduslikult huvitavad juhud leiavad kordumist ja tõestavad selle, mida praegu oletame.
Asi äratas tähelpanu ka väljaspool eriteadlaste ringkonda. Sõna võtsid paljud avalikud tegelasedki. Eriti tuleks mainida seda arvamust, mis ütles, et antud korral on meil tõenäolikult tegu imelise näitega, kui vägev on inimeses vere hääl emakeele suhtes. Inimene unustab kõik, oma nimegi, aga emakeel leegitseb tema hingest kui tulilind üles. See arvamus oli seda põhjendatum, et ta tuli inimeselt, kes oma naise ja lastega rääkis kodus alati võõrast keelt.
80
