„See pole see juut.“
„Missugune juut siis?“
„Ei mäleta.“
„Mida sa ei mäleta?“
„Nime ei mäleta.“
„Ah sa ei mäleta selle juudi nime, kellelt sa ostsid oma tunnistuse?“
„Ei mäleta. Eit mäletas, aga tema on surnd.“
„Niinii, nüüd hakkan mõistma. Aga kus see juut elas?“
„Ei mäleta.“
„Kas siis seda ka ei mäleta, kus maal ta elas?“
„Venemaal.“
„Tulid sa siis Venemaalt ühes eidega?“
„Küllap vist.“
„Miks sa kohe seda ei öelnud?“
„Löödi pähe, sellepärast.“
„Kes lõi?“
„Ei mäleta.“
„Kus löödi?“
„Ka ei mäleta. Eit mäletas, aga tema suri ära, et mäletas.“
„Aga seda sa ometi mäletad, kus see oli, siin või Venes?“
„Venes.“
„Miks sa sealt ära tulid?“
„Tahtsin õndsaks saada.“
„Kas seal polnud võimalik saada?“
„Kirikud pandi kinni.“
„Aga kust sa teadsid, et siin on kirikud lahti?“
„Ei mäleta. Eit ehk mäletas, aga tema on surnd.“
„Nii et tulite eidega hingeõnnistuse pärast?“
„Sai tuldud.“
„Kust võtsid alguses selle põrgu ja Peetruse?“
„Kartsin, et saadetakse Venemaale tagasi.“
„Ja selleks tegid Venemaast põrgu?“
„Küllap vist.“
Ametnik hõõrus rahuldunult käsi, mõtles natukene ja ütles siis:
„Noh, näed, Jürka, lugu polegi nii hull, see on juba päris inimese
78
