„Tulin.“
„Aga sellest ära lausu enam sõnagi. Kui küsitakse, miks enne rääkisid, ütle: vist sellest, et tapsid pussiga karu ja see tõmbas sul lihalatakad küljelt. Ütle: küljekondid tulid liha alt välja, sellest põrgu ja kõik. Ja lisa sellele kohe, et tulid salaja Venemaalt ning et sulle löödi seal pähe, ütleme puskaripudeliga, kaalupommiga või aiaroikaga, nii et ikka sellega, mis raske ja kõva. Tunnistus on sul muidugi ka Venest, mitte Peetruselt ega inglilt, mõistad. Peetrus salga maha, nagu tema ise salgas oma Issanda, ütle, et sa pole temast kunagi kuulnud ega teda näinud, ei tea üldse, et ta olemas. Sedasama ütle ka ingli kohta, kes sulle tunnistuse kätte tõi. Kui küsitakse, kust võtsid Peetruse nime, siis ütle, et Venes oli niisuke papp või sepp. Miks tulid Venest ära? Kirikud pandi kinni ja sa kartsid oma hingeõnnistuse pärast, tulid siia, et õndsaks saada, sest siin on kirikud ja iga päev ehitatakse uusi juurde, nii et on õndsus. Miks enne tõtt ei rääkinud? küsitakse. Kartsin, vasta, kartsin, et saadetakse Venemaale tagasi, kus pole kirikuid ega õndsust. Nii kui nõnda ütled, arvavad kõik oma tarkuses – sest inimene on oma meelest tark – arvavad, et, ahah, tähendab, Venemaa ongi see põrgu, millest sa enne rääkisid, ja Peetrus, noh, see on mõni politseinik või piirivalve.“
„Aga kes on ingel?“
„Inglit pole vajagi, kui pole Peetrust.“
„Ja mis saab tunnistusega?“
„Ütle: ostsin, muud midagi, ostsin juudilt, ütle, sest see meeldib tänapäev, et juudilt. Ka muud asjad võid juudi kraevahele pista, kui vaja. Ja kui nõnda küsitakse, et ei oska vastata, siis ütle: ei mäleta ning lisa: eit mäletas, aga tema suri ära. Ei võinud enam elada, sest et mäletas. Ja pea ühte meeles: mida vähem räägid, seda parem, sest inimene mõistab sõnu enamasti võõriti. Ta mõistab ka vaikimist võõriti, aga seda vähem, nii et vähem on parem. Ainult oma õndsakssaamisest võid sa niipalju rääkida, kui süda kutsub, sest selles ei võta sind keegi tõsiselt.“
„Aga mina ise võtan.“
„Sest pole ühti, et ise võtad, teised peavad seda ainult heaks tooniks. Tõepoolest on aga nõnda, et õndsakssaamine on tänapäev häbiasi nagu näpuga nina nuuskamine.“
76