ametnik. „Et taevast pole ju olemas, on ainult sinine õhk. Kuidas said sa siis taeva Peetruse juurde, kui taevast ei ole?“
„Kui ei usu, siis ei ole,“ ütles Jürka rahulikult. „Kuis ta siis on, kui ei usu.“
„Käi põrgu oma usuga!“ hüüdis ametnik ja mõtles jätkata, aga Jürka jõudis temast ette ja ütles:
„Lähengi, aga enne tahan õndsaks saada.“
„Tahad õndsaks saada, et põrgu minna!“ karjus ametnik. „Kas sa ise mõtled ka, mis sa räägid?“
„Mis seal mõelda.“
„Õndsad lähevad ju taeva, kui nad üldse lähevad.“
„Ja kui ei lähe, siis lähevad põrgu,“ lausus Jürka.
„Kui pole taevast, siis pole ka põrgut.“
„Põrgu on.“
„Oled seal käinud?“
„Tulin sealt inimeseks, et õndsaks saada.“
„Jälle see vana joru,“ lausus ametnik pahaselt endamisi ja vaikis siis tükk aega, et mõtelda, millest peale hakata. Tegi lõpuks mitmesuguseid katseid, aga ikka jõudis välja taevani, põrguni, Peetruseni ja inglini. Ainult niipalju kuulis uut, et Jürka kauemat aega Antsu juures töötanud; nõnda tekkis lootus, et ehk saab selle kaudu mingile otsale. Peaasi, kui võiks kogu kupatise kuidagi viisakalt ära lõpetada, sest on ju ükskõik, kes niisuke mühakas tõepoolest on või kust ta oma tunnistuse saanud.
Aga Antsule tegi ametniku häda ainult nalja.
„Jürkaga peab oskama,“ ütles ta ja lubas ise ta käsile võtta, lootes varsti kõik selgitada.
„Jah, imelik küll,“ rääkis ametnik, „just nendega peab eriti oskama, kes ise midagi ei oska.“
„Sellepärast peaksidki inimeste kasvatajad ja juhtijad kõigepealt õppima loomi kasvatama ja juhtima, aga meie teeme nagu lihunikud – õpime esimeseks härja saba murdma,“ arvas Ants.
Ja jäänud Jürkaga üksi, küsis ta temalt, et mis hädad tal ametivõimudega õieti on.
„Nad ei usu kedagi ja ei saa sellepärast õhkagi aru,“ seletas Jürka kõhklemata.
74
