„Õpetajale seletasin, tema ei uskund, änam ei seleta, sest ega keegi teinegi usu,“ ütles Jürka nüüd.
Ja küsis ametnik mis küsis, ähvardas mis ähvardas, Jürka jäi eneses kindlaks: teist korda ta enam ei seleta, sest keegi ei saa aru ja sellepärast ei usu, nagu oleneks usk puhtpaljast arusaamisest. Ei jäänud lõpuks muud abinõu Jürka mõistmiseks, kui pidi pastori üle kuulama. Et ametnikul kerkisid ses asjas teatud kahtlused, siis küsis ta Jürkalt:
„Käisid sa õpetaja juures pihil?“
„Ma käisin oma kaksikuid hingekirja panemas.“
„Nii et oma pattude pärast sa ei käinud?“
„Misukeste pattude pärast?“
„Tähendab, ei käinud pattude pärast.“
„Ma ju ütlesin, et kaksikute pärast.“
„Hea küll, hea küll,“ rahustas ametnik Jürkat, kes muutus juba kärsituks, et temale aina küsimusi ette laotakse, milledele vastused iseenesestki teada. Õieti oleks võinudki asi seks korraks sinnapaika jääda, sest ametnik teadis juba, et Jürka seletused polnud pihil antud, nii et vaimulikul nende avaldamisel ei tekkinud raskusi. Aga ametnikku huvitasid äkki Jürka kaksikud, sellepärast küsis ta:
„Kellelt need kaksikud, kui eit surnud?“
„Need on Juulaga, mitte surnud eidega,“ vastas Jürka.
„Kes see Juula siis on?“
„See on see, kelle käest surnud eit põrgu läks.“
Kuna ametnik oli alles hiljuti teenistuse huvides siia vahetatud, siis oli talle Jürka eide suremise- ja matuselugu pealiskaudselt tuttav ja ta oleks tahtnud sellest Jürka enda suust lähemalt kuulda, aga see loobus peagi vastuseid andmast. Ka siin tõi ta põhjuseks oma seletused õpetajale, mida keegi ei usu, nii et pole mõtet suud kulutada. Nõnda siis ei jäänud ametnikul ikkagi muud üle, kui pidi õpetaja poole pöörduma, kes jutustas talle kõik, mis ta teadis Jürkast kui Vanapaganast ja Peetrusest kui võltsitud isikutunnistuse väljaandjast. Need olid ametniku arvates igatahes väga tähtsad ja iseloomustavad andmed Jürka kohta, ainult küsida tuli, kas needki polnud meelega võltsitud. Õpetaja arvates rääkis Jürka omateada tõtt, iseküsimus oli see, kas ametnikule sellest tõest pii-
72
