käe mässida, sest sa vist teadsid, kus karu oma poegadega oli ja arvasid juba ette, et kui talle vastu minna ja teda ärritada, siis ta tuleb tingimata kallale ja sina võid ta ära tappa. Nii see ka sündis.“
„Miks ma siis kirvest kaasa ei võtt?“ küsis Jürka.
„Esimene kord tapsid kirvega, see oli liiga lihtne, andsid korra ja oligi valmis. Sellest ei tundnud sa kuigi palju lõbu. Nüüd läksid pussiga ja sedelgarihmaga. Sa pidid oma rammu peale küll väga julge olema. Mina usun peaaegu, et kolmas kord lähed sa karule palja käsi kallale, ei võta enam sedelgarihma ega pussigi.“
„Ei lähe. Sellegi karu tappis Juula, mitte mina.“
„Kuis nii Juula?!“ hüüdis ametnik suurimas üllatuses.
„Võttis pussi ja torkas ning pärast karu ise aitas.“
„Sinu jutu järele tappis karu siis ise enese.“
„Küllap vist.“
„Sa räägid ju muinasjutte!“ hüüdis ametnik.
„Võib Juulalt küsida, kui muidu ei usu.“
Nüüd hakati Juulat küsitlema ja alles sellelt saadi teada, kuidas asi õieti sündinud, kui verine vanamees karu all olnud, kui sügavad haavad siin või seal ja mis nad pidid tegema, et verejooksu sulgeda. Õigel ajal jõudsid ka kaksikud pärale, et hüüda:
„Ja meie tegime ojad peale!“
Need sõnad pidid lõplikult selgitama kõik, nii et ametnik oleks sunnitud taipama, kui vähe tähendust oli püksi- või sedelgarihmaküsimusel karu tappes. Jürkal oli aga ainukeseks südamesooviks: kui ta ometi kord saaks rahu!
70
