et on olemas jumal, kes oli nende ema ja ka neid maha jätnud, sest tema hoiab tugevama poole.
Juula vaatas meeste talitust pealt, kuni sai oma pussi kätte, mille pühkis vastu sammalt karuverest puhtaks, siis läks ta oma teed kodu poole. Temal polnud siin enam midagi teha, sest nemad olid Jürkaga juba oma jao saanud: nad olid karu tapnud.
Aga ometi ei pääsenud nad nii kergesti. Mõne päeva pärast ilmus Põrgupõhja ametnik, kes tahtis täpsemalt kuulda, kuidas just karu tapmine oli toimunud. See, et Jürka oli rihma ümber pahema käsivarre mässinud, enne kui läks karule vastu, äratas ametnikus kahtlust. Ta tahtis kõnesolevat rihma näha, ja kui see talle kätte anti, ütles ta:
„See on ju sedelgarihm.“
„Ongi,“ vastas Jürka.
„Milleks see sul kaasas oli?“
„Pükste peal oli.“
„Sedelgarihm pükste peal?“ imestas ametnik.
„Muud rihma pole.“
„Ja pole olnudki? Või oli püksirihm, aga enam ei ole, mis? Kadus ära, eks?“
„Misuke püksirihm?“ küsis Jürka.
„Seda ma just küsingi, et kas oli või ei olnud, kas kadus või ei kadunud?“
„Mis asi?“
„Millest me siis kogu aeg räägime?“
„Kust mina seda tean.“
„Ma küsin: kas sul oli kunagi püksirihm või ei olnud, kas ta kadus või ei kadunud?“
„Kus kohal?“
„Siin, Põrgupõhjas.“
„Kuis ta siis kadus, kui ei olnud.“
„Tähendab – ei olnud?“
„Siin ei olnud.“
„Kus siis oli, kui siin ei olnud?“
„Antsu juures.“
„Aga kus see on, kuhu see sai?“
68
