„Noh, siis on kõik korras, ainult tule tunahomme ühes Juulaga siia.“
Õpetaja pühkis otsaesiselt higi, kui Jürka oli uksest väljas. Mis küll oleks, kui terve kogudus koosneks Jürka-taolisist! Kui kõik peaksid end Vanapaganaks, kes on tulnud maailma, et õndsaks saada, ja usuksid, et nende naised lähevad südametäiega otseteed põrgu, kui nende mehed muretsevad tüdrukutega lapsi, ning kui need mehed ise, need Vanapaganad, põletaksid oma sulaseid ja teisi naistevõrgutajaid ühes hoonetega! Kui palju hooneid peaks siis iga aasta uuesti ehitama, kui see kõik oleks tõsiasi, mitte aga vaese Vanapagana ettekujutus ja haiglane usuhullustus? Ah see jumalik usk! Kui mõtelda: tema on Vanapagan ja tahab inimesena maailmas õndsaks saada, samal ajal aga ise tapab, põletab, rikub abielu. Siiski, tühise isikutunnistuse pärast teeb endale südamevalu. Juba algusest saadik kurnab sääski ja neelab kaameleid. Kummaliselt on inimene loodud!
Samal ajal, kui õpetaja nõnda arutas, läks Jürka rõõmsal meelel kodu poole ja ka temal olid omad mõtted. Kena inimene see õpetaja, arutas ta endamisi, saab kõigest aru, mis talle räägid, ja on lahke ning vastutulelik. Õpetab ilusasti ja küsib, nii et saad ja oskad vastata. Ei pane midagi pahaks. Kui niisukesi inimesi rohkem oleks!
Koju jõudnud, Jürka meeleolu muutus pisut, sest seal oli Juula esimene küsimus temale:
„Noh, said poisid hingekirja?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Miks?“
„Mul ei ole lapsi, sellepärast.“
„Kelle need kaksikud siis on?“
„Sinu.“
„Õpetaja ütles seda?“
„Õpetaja. Ütles, et sa oled nagu neitsi Maria.“
„Ä'ä latra.“
„Esteks ütlesin mina, siis õpetaja.“
„Et sina, seda ma usun, aga et õpetaja…“
„Tõsi jutt! Ütles: olgu nõnda, siis on selge.“
„Mis siis?“
„Et oled neitsi Maria.“
58
