õieti küsis sel korral? Ah jaa! Ta küsis: „Kas sa nüüd usud, et sa mind armastad?“ Just nõnda olid ta sõnad. Aga õpetaja polnud uskunud seda ei siis ega ka hiljem, ta oli rusikatega kaitsnud ainult iseenda ja oma ameti au. Huvitav, kui tema oleks tol korral selle teise, ütleme, mitte ära põletanud, vaid maha löönud või maha lasknud – ja seda ta oleks võinud, seadus poleks keelanud, ainult õpetajaks oleks olnud ehk raske edasi jääda, kui ta oleks saanud mõrtsukaks –, kas naine oleks talle siis kaela langenud nagu vaesele Vanapaganale tema oma…?
Õpetaja ärkas nagu uimastusest – Jürka seisis ikka alles tema ees.
„Oli ta siis sulle kallis?“ küsis õpetaja temalt.
„Surnult oli kallim.“
„Miks nõnda?“
„Ta ütles: kelleks ma teda pean, et tahan temalt inimeselapsi.“
„Aga mis lapsi siis?“
„Teadagi mis – põrgukutsikaid.“
„Kas Juulal on inimeselapsed?“
„Aga kelle siis?“ küsis Jürka nagu arusaamatuses vastu ja lisas: „Juula on ju inimene ja mina olen praegu inimene, tahan olla, et õndsaks saada.“
„Ütle ometi, armas hing, kuidas tahad sa siis siin maapeal inimesena õndsaks saada, kui sa teisi inimesi, oma vendi Issandas, põletad, nagu sa ise seda räägid, ja kui sa puha abielu rikud?“
„Ma tahtsin lapsi ja lapsed on käes.“
„Aga need ei ole seaduse ees sinu lapsed, armas hing.“
„Kelle siis? Kus on see, kelle nad on?“
„Nad on Juula lapsed, mitte sinu, Juula peab nad hingekirja panema. Need on tüdruku lapsed, mitte mehe ja naise, kes seaduslikult abielus.“
„Nii et minul lapsi ei ole?“ küsis Jürka ärevaks muutudes.
„Ei ole ega tulegi, kui Juula pole sinu naine.“
„Ta on ju, mul on temaga lapsed.“
„Mitte sinul temaga, vaid temal sinuga.“
„Kas tead, õpetajahärra, ma tahaks selle majale siin tule otsa panna,“ ütles Jürka nüüd.
56
