„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Aga kuhu ta siis surnult sai?“
„Pesin puhtaks, panin lautsile ja läksin peremehele sõna viima,“ seletas Juula, „aga kui tulime tagasi, peremehel kirstulauad seljas, naelad taskus, oli surnu läind.“
„Kuhu ta teil jäi?“
„Tuppa.“
„Kui tagasi tulite, kas toauks oli kinni?“
„Praokil,“ kinnitasid Jürka ja Juula mõlemad.
„Kas siis ust lukku ei pannud, kui kodunt välja tulite?“
„Meie toauksel polegi lukku, seespool ainult puuriiv.“
„Aga kas ukse tõmbasite kinni, kui tulite välja?“
„Vist ikka tõmmasin,“ ütles Juula, aga lisas kohe täienduseks: „Aga võib olla ka mitte, sest ma mõtlesin teel: surnu jäi koduhoidjaks.“
„Mis see tähendab?“
„Noh, et kes sinna ikka läheb, kui surnu toas, ja et sel oleks parem, jätsin ehk ukse lahti, sest surnud armastavad jahedat.“
„Nii et…?“
„Nii et ma ei tea midagi öelda.“
„Aga mis te siis mõtlesite, kui te koju tulles surnut ees ei leidnud? Kas teis ei tekkinud mingit kahtlust?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Kuis nii?“ oldi üllatatud.
„Peremees ütles kohe: see on otseteed põrgu läind,“ seletas Juula.
„Nii see oli,“ täiendas Jürka omalt poolt. „Minu eit ei tahtnud maamulda, kartis, pärast saadetakse sealt taeva, sellepärast lubas alati otseteed põrgu minna. Noh, nüüd läkski, mis siis ikka muud.“
„Aga miks te asjast kohe politseile ei teatanud?“
„Kartsime,“ vastas Jürka.
„Mida te kartsite?“
„Et arvatakse ei tea mis ja hakatakse kimbutama, ei usta.“
„Kas sa siis ise usud, et su eit läks otseteed põrgu?“
„Küllap vist.“
„Tõusis lautsilt ja läks, mis?“ imestati.
„Miks mitte. Õpetajagi ütles kirikus, et surnud tõusevad üles,
46
