polnud enam vähematki kahtlust, et see sünnib Juula ja tema lapse tõttu, kes tulemas. Nõnda tikkus Lisete südamesse kuri kahtlus, et tema vanamees ehk ongi Juula lapse isa ja et neil olid suvel kohtamised metsas, ainult tema, rumal, ei tulnud õigel ajal sellele mõttele, muidu oleks ta võinud nad teolt tabada. Nõnda siis ütles ta kord Juulale:
„Soo, nüüd siis mul on selge, kes on su lapse isa.“
„Ega tea hullu,“ vastas Juula.
„Jürka!“ hüüdis Lisete.
„Ise ütles või?“ küsis Juula.
„Mis ta muidu nii väga sinu eest muretseb. Aga kas tead, kes Jürka on? Vanapagan. Sa kannad Vanapagana lapse ilmale.“
Juula hakkas naerma ja ütles siis:
„Kõik Põrgupõhja peremehed on Vanapaganad, aga lapsed teistel nagu muudelgi inimestel.“
„Jürka on päris Vanapagan,“ kinnitas Lisete.
„Kõik ütlevad, et ta on uus Vanapagan,“ seletas Juula. „Aga minul on see ükskõik, olgu ta või vanajumal ise, peaasi, et on mees, kes minust üle, nannipunni mina ei armasta. Teeb minuga, mis süda kutsub, ja mina ei või sinna õhkagi parata.“
„Sina häbemata raisk!“ karjus Lisete tulises vihas.
„Ei mina ole raisk, perenaine,“ vaidles Juula vastu, „sest mina saan lapse. Vaata, et on veel kaksikud, nii et…“
Raske on mõelda, mis Lisete oma vihas oleks teinud, sest talle meenus, mis oli sündinud sulasega. Aga parajal silmapilgul saabus Jürka ja nüüd pöördus raev tema vastu.
„See häbematu siin ütleb, et sina oled tema lapse isa,“ kargas Lisete Jürkale vastu.
„Ei mina ole seda mitte öelnd,“ õiendas Juula. „Perenaine räägib, et peremees öelnd, et tema on minu lapse isa, aga mina ütlesin, et ehk on koguni kaksikud.“
Jürka seisis ja ootas, millega naiste sõnelus lõpeb.
„Sulle oleks nagu suu peale löödud!“ hüüdis Lisete talle.
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Siis sellepärast sa muretsedki nii väga Juula eest,“ rääkis Lisete.
„Ega tea kah,“ kohmas Jürka vastuseks.
38
