Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/33

See lehekülg on heaks kiidetud.

gupõhjale. Tasakesti astus ta tuppa, sest nüüd oli uks lahti. Ettevaatlikult lähenes ta eide asemele, aga kui ta lõpuks käe sirutas katsumiseks, siis leidis, et ase oli tühi. Kuhu oli küll eit läinud? Ega ometi ühes sulasega putku pistnud?

Jürka läks välja ja ronis lakka sulase aset otsima, aga ei leidnud kusagilt midagi. Ta astus lauta: hobune, lehm ja lammas olid kohal. Kassipoeg tuli tal õuel vastu ja põgenes hirmunult toa taha. Jürka pidas aru. Viimaks kaotas ta kannatuse ja hüüdis, hüüdis mitu korda, aina valjemini ja valjemini. Nüüd tuli eit sealt, kuhu kassipoeg oli jooksnud.

„Kus sa kooberdad öösel?“ küsis Jürka.

„Sa oled ikka naljakas, vanamees, tuled nagu varas südaöösel vahel harva koju ja kohe küsima, kus ma käin. Tead isegi, kus käiakse, kui öösel välja minnakse.“

„Kus sulane on?“

„Eks ta ole lakas, kus mujal. Mis sa siis temast tahad?“

„Ma küsin, kus ta on, lakas ei ole teda?“

„Siis on ta ehk hulkuma läind.“

„Ma arvan ka – sina hulgud, miks siis sulane ei peaks hulkuma, maja seisab omapead.“

„Kuis omapead, kui mina olen siin,“ rääkis Lisete vastu.

Aga nüüd tuli Jürkal meelde, et toa taga välja ääres, mõnikümmend sammu majast eemal, seisab heinaküün ja et eit tuli ehk sealtpoolt. Jürka tegi minekut.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Lisete.

„Lähen vaatan, kui palju välja all küünis heinu.“

„Eks sa pärast vaata, tule nüüd pisut tuppa.“

„Ei, ma tahan kohe näha,“ ütles Jürka ja läks edasi. Nüüd oli eidel suur häda vanamehega kaasa minna ja valju häälega rääkida:

„Mis sinu arusse küll on läind, et südaöösel kipud heinu vaatama. Küünis pole veel kuigi paljuke, saod alles kokku vedamata.“

Aga Jürka pistis jooksu, Lisete karjudes kannul:

„Vanamees, vanamees, sa oled hulluks läind!“

Jürka oli tõepoolest hulluks läinud. Ähkides jõudis ta parajasti sel silmapilgul küüni juurde, kui sulane tahtis sealt põgeneda, aga Jürka haaras tal ühe käega kraest kinni ja viskas ta kui heinatuusti läbi


33