Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/32

See lehekülg on heaks kiidetud.

liiga väike. Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda, aga õigel ajal tuli aru pähe, et tühipalja sulase pärast maja lõhkuda ei maksa. Ta läks üle purustatud ukse põgenejale järele, aga see oli vahepeal juba metsa lidunud, sellepärast pöördus Jürka tuppa tagasi, kus astus eide sängi ette. Eit magas. Eit magas õndsa und.

„Vanamoor!“ hüüdis Jürka, nii et toaseinad värisesid.

„Vanamees, sina kallike!“ hüüdis Lisete ärgates nii õrna häälega, nagu seda Jürka veel kunagi varem polnud kuulnud. „Ma nägin just praegu sinust unes, et tulid suure musta täku seljas, täkk norskas suitsu ja tuld.“

„Mis see sulaselogard siin toas tegi?“ küsis Jürka eide jutu vahele.

„Kallike, mis sulasest sa räägid? Sinust nägin ma ju unes.“

„Miks sa ei avanud, kui ma koputasin?“

„Ma pole õhkagi kuulnud.“

„Aga mina murdsin ukse maha ja sulane pistis siis läbi akna välja.“

„Ah seda vemmalt küll,“ siunas Lisete. „Ma jätsin ju õhtul akna lahti, et oleks magades lahedam. Küll ma ta homme käsile võtan.“

„Ütle talle, et kui ma ta veel kord toast leian, siis löön ta maha.“

„Õige, vanamees, see kuluks talle tõesti ära, rohkem ta väärt ei olegi. Ta pole õieti sedagi väärt, sest temalt pole nahka võtta nagu karult.“

„Ka karu seljast ei maksa nahka võtta, sest selle saavad teised omale,“ arvas Jürka.

„Kui veel ühe karu maha lööd, siis paneme naha lakka kuivama, sealt ei tea teda keegi meie käest ära võtta,“ lohutas Lisete ja lisas: „Sa võiksid muidu nüüd minu juures pisut puhata, aga kes parandab toaukse. Sulasest pole ju selleks meest. Ja ega päris ilma ukseta ikka läbi saa, kuigi suvine aeg.“

„Ei vist,“ nõustus Jürka ja nõnda asus ta ööhämaruses ukse parandamisele. Kui oli tööga valmis, pidi kärmesti Antsu juurde tõttama, sest seal tõusti vara. Nõnda oli Jürkal kogu kodukäimise tulemuseks ukse murdmine ja selle parandamine, muud midagi.

„Oleks ma saand sulasegi maha lüüa,“ mõtles ta tagasiminekul kahetsevalt. Aga ta unustas oma kahetsuse peagi, sest ees ootas kibe töö, mis ei andnud aega mõtlemiseks.

Ööd olid juba pikemaks veninud, kui ta jälle kord tegi käigu Põr-


32