„Lööd kirve nagu kaalikasse, aga välja ei tule,“ kirus Jürka.
Nüüd kadus Lisetel hirm karu eest ja ta astus vanamehe juurde ning ütles:
„Karu tapmine käib sul ju nagu käkitegu.“
Ja ta võttis kassipoja põuest, pani ta surnud karule kõndima, kuna ta ise seletas:
„Näed sa, mu nirukene, meie olime kolmekesi karust üle.“
Jürka silmitses samal ajal surnud lehma.
„Õieti tapetud,“ lausus ta, „veri ilusasti välja lastud ja kõik. Liha kõlbab väga hästi soola panna ja nahk on ainult kaela pealt pisut rikutud.“
„Aga mis saab karuga?“ küsis eit.
„Nahk maha nagu lehmalgi, mis muud.“
„Kas liha ei kõlba?“
„Küllap vaatame, aga talve otsa ju teine käppa imend.“
Jürka tõmbas pussi vöö vahelt ja hakkas tööle, eit asus talle appi, kuna kassipoeg vaatas eide ja taadi tegevust pealt. Kui loomad kooritud ja tükkideks raiutud, läks Jürka koju, rakendas hobuse vankri ette ning logistas liha ja nahkade järele.
„Meie majavara kasvab,“ ütles Lisete vanamehele, kui see hobuse ja vankriga pärale jõudis, „nüüd on meil juba liha ja nahka.“
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
Järgmisel päeval läks Jürka Antsule teatama, et karu murdis lehma.
„Kas nägid, et karu?“ küsis Ants.
„Nägin,“ vastas Jürka. „Eit nägi ka.“
„Noh, siis on hea. Iseasi, kui oleks murdnud hunt, siis on hoopis iseasi. Kui karu, siis peab riik välja maksma, sest karu on riigi loom, riigi sakste jahiloom. Aga igamees peab ise oma loomad toitma. Ja karul on vaba valik, misukese lehma, härja või hobuse ta nahka paneb.“
Ants teadis väga palju tarka ja huvitavat jutustada jahist, jahiseadusest ja jahipidamisest. Jürkal polnud vaja sõnagi lausuda, kuulas ainult. Nõnda ei saanudki Ants teada, et Jürka oli karu kirvega maha löönud, naha tal seljast koorinud ja seinale kuivama pannud. Asi selgus alles siis, kui Jürkalt tõendusi nõuti, et karu tõepoolest
25
