Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/24

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Karu,“ sai Lisete viimaks lausutud. „Murdis lehma.“

„Ä'ä latra,“ ütles Jürka.

„Tõsi jutt,“ kinnitas eit. „Kahju, et pole püssi.“

Aga Jürka ajas enda jalule ja võttis oma raske pika varrega kirve ning küsis:

„Kus? Tule näita.“

„Kulla pai vanamees,“ hädaldas Lisete, „ära mine kirvega. Las ta sööb lehma, aga kui lähed sinna, sööb ta ka sinu, me jääme kassipojaga kahekesi järele.“

Aga Jürka ei võtnud eide hädaldamist kuuldavakski, ta viskas kirve õlale ja hakkas metsa poole minema.

„Karu on suur ja must, karvane ja tige, mu põlved värisevad veel praegu suurest hirmust,“ rääkis Lisete, käies vanamehe kannul.

„Näita, kus ta on,“ ütles Jürka.

Aga karu ja lehma polnud enam seal, kuhu nad Lisetest olid jäänud: karu oli lehma padrikusse lohistanud.

Kui Jürka talle sinna järele jõudis, võttis ta tema mõmisemisega vastu. Aga tihnik oli nii paks, et kirvega oli siin raske lüüa. Sellepärast Jürka tegi poolringi ümber karu, et otsida lagedamat teed.

„Mine eemale,“ ütles ta eidele, „naistel pole siin midagi teha.“

„Ei lähe,“ vastas eit, „kui murrab sinu, las murrab ka minu ja kassipoja.“

Alles nüüd märkas Jürka, et Lisetel oli kassipoeg süles.

„Eks lähme siis kolmekesi, mina, sina ja kass,“ ütles Jürka.

„Nemad on kahekesi, karu ja surnud lehm,“ rääkis Lisete, kuna kassipoeg näugus.

„Seisa kaugemal, muidu saad sina kirvega enne kui karu.“

Lisete jäi vanamehest pisut maha, kes lähenes karule, kirves käes löögivalmis. Karu jättis lehma närimise ja tuli mehele lagedale vastu.

„Tule aga tule, et oleks parem lüüa,“ lausus Jürka.

Mees ja karu lähenesid teineteisele. Eit kattis hirmuga iseenda ja ka kassi silmad, et mitte näha, mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud midagi iseäralikku – ainult Jürka lõi karule kirvega pähe ja see langes nagu kott maha, nii et Jürka võis hakata kirvest tema pealuust välja kiskuma.


24