Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/236

See lehekülg on heaks kiidetud.

Epiloog

Vanapagan on juba mitmendat-setmendat vooru taevaukse taga, sest ta tahaks teada, on ta inimesena maa peal elades õndsaks saanud või mitte. Kaua peab ta koputama, enne kui Peetrus avab.

„Sada aastat on täis, tulin jällegi,“ ütles Vanapagan Peetrusele.

„Nii ruttu!“ imestab see.

„Ootajal on aeg pikk.“

„Jumal on pika meelega.“

„Nii et otsust pole ikka veel tehtud?“

„Veel mitte.“

„Kas ei saaks seda kuidagi kiirustada?“

„See on ainult maa peal võimalik, kus loevad „pistmised“ ja suhted.“

„Nõnda võib see viimsepäeva-laupäevani kesta,“ lausub Vanapagan lootusetult.

„Pole parata. Korjatakse sinu maapealse elu kohta täiendavaid andmeid.“

„Aga mis saab seni põrgust?“

„Peab kuidagi edasi kikerdama. Kas ei peaks menetlust kuidagi uuendama?“

„Igavusest on poisid vahetpidamata katsetanud. Viimaseks moeuudiseks on põrgus, et daamid pesevad iseoma lapse pesu või et värv aetakse ihult maha ja iluraviga varjatud voldid lastakse välja. Minu vanamoor ütleb, et nõnda paistab hing nagu soolasilgu niisk ja keha nagu kortsus kõrend. Peeglid on igal pool maksuta, nii et kel süda kutsub, see vaadelgu end.“

„Aga mis tehakse meestega?“

„Need pannakse lõbu pärast kõndima ja asja pärast sõitma. Nõnda on põrguteede korrashoiukulud langenud 75%. Peale selle katsetame, kuis mõjub, kui poksijad, tõstjad ja teised rammumehed õpivad käsitsi naiste siidsukasilmi üles võtma. Pole veel kindel, misu-


236