„Siis võid ehk saada,“ vastas Peetrus.
„Mis „ehk“ see seal siis veel on?“
„See „ehk“ ongi see peaasi,“ seletas Peetrus. „Kui elad maa peal inimesena nõnda, et saad õndsaks, siis on sul õigus hingede saamiseks igavesest ajast igavesti. Aga kui sa inimesena surres lähed põrgu, siis kaotad hingede saamise õiguse igaveseks ajaks. Veel enam: sinult nõutakse isegi varemalt saadud hinged tagasi, nii et põrgu jääb täiesti tühjaks inimhingedest.“
„Siis oleks juba õigem ja kavakindlam, kui taevas võtaks kogu põrgu üle,“ arvas Vanapagan.
„Esiotsa me seda ei tee,“ ütles Peetrus.
„Või ainult esiotsa,“ muigas Vanapagan endamisi. Natukese mõtlemise järele pöördus ta aga sõbralikult Peetruse poole ja küsis:
„See on kõik väga huvitav, mis sa räägid, aga asjal peab ometi mingi tuum, mingi eriline tagamõte olema, heast-paremast ei koorita oma häid sõpru maa pealgi paljaks, ammugi siis mitte taevas. Miks mõtlete rüüstata mu koja? Milleks kõrvaldate põrgu maailmamajandusest? Mina omateada pole selleks mingit põhjust andnud.“
„Põhjused peituvad sügavamal,“ lausus Peetrus.
„Sa tahad ütelda – kõrgemal.“
„Olgu või nii.“
„Kas sa ei võiks asja lähemalt seletada?“
„See on saladus,“ ütles Peetrus.
„Armuline aeg!“ hüüdis Vanapagan. „Mina pole veel ühtegi taevasaladust enneaegu välja lobisenud ja ei tee seda ka tänapäev. Kuigi enam ükski oma sõna ei pea, Vanapagan teeb seda siiski, sest see on tema loomus. Sellepärast, oh Peetrus, miks tahab jumal mu inimeseks teha ja maa peale saata?“
„Jumal on hakanud inimeses kahtlema, sellepärast,“ vastas Peetrus.
„Aga inimene on ju jumala enda loodud.“
„Seda muidugi, kuid…“
„Kuid siis on hakanud jumal ju iseoma kätetöös ja iseendas kahtlema.“
„Olgu või nii. Taevas on nimelt hakatud kahtlema, kas inimene üldse on nõnda loodud, et ta võiks õndsaks saada. Ja kui ta ei ole, mis õigusega saadetakse ta siis pärast surma põrgu?“
232
