„Ega ise kassipoegagi ilmale kanna,“ arvas Ants, „sellegi peab külast tooma.“
„Kassipoeg võib ise tulla ja ukse taga näuguda, aga piimal pole jalgu all ega häält sees.“
„Nõnda see kuulukse,“ nõustus Ants ja, pöördudes Jürka poole, lisas: „Sõnakas eit sul, kallis Vanapagan, endisel oli tossikene.“
Jürka hirnahtas naerda, nii et Ants jäi talle tõsiselt otsa vahtima. Sellest naerust mõistis ta sedagi, et Põrgupõhja uus Vanapagan võis tõepoolest iseomal turjal selle värske puuvirna õue kanda. Sellepärast küsis ta:
„Kuis siis jääb põrsaga, tahetakse saada või?“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Raha eest või kuidas?“
„Kuis siis veel?“
„Kaubad on mitmesugused,“ rääkis Ants lõuga sügades. „Endine Põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest, tema kas tõi külimitu teri, koti kartuleid, naela villu, leisika linu, koorimata rahnusid või vedas sõnnikut, võttis kartuleid, peksis rehte, korjas vilja, tegi heina, masindas ja ropsis linu, nii et tasus tööga või andidega. Üks raha ta ju kõik ja tema seda pärisraha, mis kõliseb või krabiseb, ei armastanud, oli seda tõugu mees, vaga ja vaikne. Aga mehi on mitmesuguseid, nii et…“
„Põrsa võtaks ikka raha eest, aga…“
„Aga milleks siis Antsult? Raha eest saab igalt poolt, too või linnast hästi suurt vassongi.“
„Esteks raha eest, pärast muidu,“ seletas Jürka, „sest ega raha kõigeks ulata.“
„Nii et tahad ka lambatalle, lehmamullikat, hobusesetukat, sahka ja vankrit?“
„Küllap vist.“
„Kuluks marjaks ära,“ lisas Lisete omalt poolt.
„Asi laseb Antsuga seada, tema leiab ikka nõu. Temal on ikka kotisopis peotäis jahu, kamalutäis ube või herneid, tünnis tükk pekki, kimbus peo, kaks linu varuks ja majakohas kulub kõike natukehaaval.“
Pika jutu tulemuseks oli, et Põrgupõhja rahvas pidi paari päeva
22
