„Mis sa siis, pime loom, sellepärast lapsele!“ hüüdis Viiu.
„Ta ju isa matusel,“ vaidles mustusevedaja vastu. „Ega ma palju, ainult piisakene.“
Ja ei aidanud midagi, ka Riia pidi maitsma puskaripudelist, kuigi Viiu kaasabil, et ta teeks ainult huuled niiskeks.
„Aga et te jumala pärast lapsele tee peal enam rohkem ei anna!“ vannutas Viiu mehi.
„Ega meil täigi anda, kulub omal ära!“ karjusid kõik neli kooris vastu ja nagu oma sõnade tõenduseks haarasid nad pudelid, tõstsid suule ja jõid loginal. Peale seda hakkasid hobused liikuma ja vanker logises minema.
„Päris häbi, et inimest nõnda maetakse,“ ütles keegi naine.
„Aga kust sa tead, et ta inime oli?“ küsis keegi mees vastu.
„Inime, inime,“ kordas keegi kolmas peagu mõnitavalt, „nagu ei tea mis see inime ära ei ole!“
Matuselised seda tühja targutust enam ei kuulnud, nemad liikusid kiriku poole. Lagedale teele jõudnud, lullitasid nad aeg-ajalt igaüks oma pudelist, nii et juba ammu enne kiriku juurde jõudmist jörisesid nad laulda, muidugi mitte kiriku lauluraamatust. Mustusevedaja katsus alguses teisi talitseda, sest laps oli tema jalge vahel õlgedel ühes kassiga magama jäänud, aga teised tõstsid nagu kiuste veel enam häält. Nõnda siis jörises lõpuks ka mustusevedaja teistega kaasa. Igal pool, kus seda jörinat kuuldi, tuldi välja vaatama, mis pillerkaar nüüd õige lahti on, ja kõigile, keda matuselised juhtusid tähele panema, viipasid nad käte või ka mütsidega ja karjusid kärisevail häälil:
„Me matame Vanapagana-maita! Me matame Vanapagana-maita!“
Kiriku juures läks muidu kõik hästi, aga kui köster lauluotsa lahti tegi, siis panid neli matuselist niisuguse joru jooksma, et köster vaevalt-vaevalt jõudis neid vaos hoida. Siiski, kõik jäi viisakuse piiridesse, nii et kellelgi polnud midagi ütlemist. Mustusevedaja sai isegi sellega toime, et võttis lapse ühes kassiga seniks sülle, kui vaimulik talitus mööda ja muld riputatud. Tuikus teine küll jalul ja lehkas puskarist, aga lapsel-nääpsukesel oli tema tugevate käte vahel hea olla, hea kuulda ja hea näha, mis tehti ja räägiti, ning suurrätiku all kassi varjata.
217
