sele, ajas enda jalule. Kuna Jürka tahtis talle uuesti kallale karata, haaras politseinik laest rippuvasse kroonlühtrisse kinni, lõi selle kõikuma, tõmbas jalad üles, sihtis otseteed Jürka pihta ning paiskas selle peadpidi millegi kõva vastu, kuna ta ise kõikus kroonlühtril rippudes tagasi ja lendas täis hooga läbi akna välja, sest et käed läksid lahti. Nõnda oleks politseiniku tegelikuks väljaviskajaks ja päästjaks politseinik ise, mitte aga Vanapagan, nagu alguses oletatud.
Oli veel teine võimalus Jürkal saadud hoobi seletuseks: talle ei löödud, vaid talle langes midagi pähe. Mis nimelt? Noh, kas või sama kroonlühter, millest politseinik kinni hoidis. Aga selle oletuse puhul tekkis raske ülesanne: kuidas teha kindlaks, kumb langes enne põrandale, kas kroonlühter või Jürka? Sest kui Jürka langes esimesena, siis ei saanud kroonlühtri langus olla tema languse põhjuseks. Langes aga kroonlühter enne Jürkat, siis võis tema languse tulemuseks olla ka Jürka langus ja uimastus. Sellest peaks siis tahes-tahtmata järeldama, et tuli hakkas Jürka peale alles siis, kui ta oli kaotanud meelemärkuse, milline asjaolu lubaks oletada, et tema oli ehk ometi Vanapagan.
Sinnapoole viipas ka viimsena aknast nii või teisiti välja lennanud politseiniku seisukord. Esmaabi tagajärjel ajas ta varsti silmad lahti, nii et võis loota, temalt saab kõige kohta õige seletuse. Aga siis ilmnes, et ta on kaotanud kõnelemisvõime. Kui talle anti pliiats ja paber, tegi ta ainult mõne arusaamatu varesejala. Nõnda siis oli kindel: politseinik pidi põlevas majas midagi ennekuulmatut ja -nägematut kogema ja see võis ainult Jürkaga ühenduses seista. Temaga pidi midagi hoopis teist olema kui teiste inimestega. Tema nagu ei kuulunudki surelike kilda. Seda kinnitas teda lahkaja arstki, sest ta ütelnud, et sellist nüsib ta oma elus esimest korda. Kõik panid endale kõrva taha, et arst tarvitanud sõnu „sellist nüsib“ ja kõik mõistsid ilma pikemata, et niisugused ebatavalised sõnad peavad ometi midagi tähendama. Oleks arst ütelnud, „sellist keha, sellist meest“ või midagi selletaolist, siis oleks olnud arusaadav, aga öelda ainult „sellist“ ja siis lisada „nüsib“, see ajas inimestele, kes mõistsid taibata sõnade salajast tähendust, hirmujudinad kehale. Oli enam kui selge, et arst tahtis toonitada ainult ühte: inimesel ei ole niisugust keha.
Seda harukordsust aitas suurendada veel see, et peahaava uurides
211
