XXII
Kui lõpuks saadi tulest võitu, leiti Jürka surnult palgi- ja plangujätiste ning igasugu puru seest. Ta oli pisut kõrbenud, mitte põlenud, ja üleni märg, nagu oleks teda tabanud uppumissurm. Kuna Jürka ise ja paljud teisedki pidasid teda Vanapaganaks, siis kerkis kohe küsimus, mis oli õieti talle surma toonud, kas tuli, vesi või kuulid? Tulesurma usuti kõige vähem, sest mis suudab tuli Vanapaganale! Või polegi ehk põrgus nii hirmsat lõõma, kui tekitas Antsu-taolise eeskujuliku inimese eluhoone põlemine? Seda küsimust ei võinud keegi vastata, sest ei leidunud ainustki inimest, kes oleks põrgust maa peale tagasi tulnud. Samal põhjusel ei teatud ka seda, kas põrgus vett on ning kas Vanapagan vees upub või mitte.
Surma põhjuse selgitamiseks lahati Jürka kõrbenud keha. See toiming valmistas kõigile pettumuse, sest lahkaja väitis, et Jürka pidi hukkuma ei tulest, veest ega kuulidest, vaid hoobist pähe. Kuulihaavu leiti tal kehast mitu, aga ükski neist polnud surmav. Sellest võis järeldada, et surmava haava oleks võinud tuua ainult hõbekuul, mida aga kellelgi polnud. Hoop pähe pidi aga olema nii raske, et võis tuua uimastuse ja selle tagajärjeks oli lämbumine suitsus ja tules.
Tõusis küsimus: kuidas sai hukkunu või kes andis talle selle raske hoobi? Kas lööjaks võis olla politseinik, kelle Jürka viskas viimsena põlevast majast läbi akna välja? Kas Jürka üldse oli viskajaks või mis põhjus oli temal kui Vanapaganal päästa ristiinimene, pealegi veel politseinik?
Oli neid, kes armastavad oma kaaskodanikest rääkida ainult head ja kes arvavad, et võimu esindaja on ikka kangelane. Need püüdsid asja nõnda seletada, et kaoks arutu juhus ja ilmuks elava inimese sihikindel tahteavaldus. Küsimusele, kuidas sai Jürka uimastava hoobi pähe, oli nende arvates ainult üks loomulik ja tõenäolik vastus: hoobi andis põlevas majas asuv politseinik, kes, tulles meelemärku-
210
