„Pea oma suu,“ sosistas see. „Mõni viimaks kuuleb, kui rumal sa oled.“
„Miks see rumal on, kui ma küsin, et…“
„Sellepärast, et üks loll võib rohkem küsida kui üheksa tarka vastata.“
Natukene suurem poiss, kes seda juttu pealt kuulas, tõmbas tütarlapse kõrvale ja ütles talle:
„Ä'ä ole rumal, et emalt lähed niisukest asja küsima.“
„Miks mitte?“
„Ema kardab jumalat, sellepärast.“
„Mis ta tast kardab, ega jumal seda tuld pole teind.“
„Kes siis?“
„Jürka! Põrgupõhja Jürka.“
„Aga kes saatis Jürka?“
„Ta tuli ise, ta on ju Vanapagan.“
„Ja sina usud, et Vanapagan saab tulla, kui jumal ei lase?“
„Kas siis ei saa?“
„Kuis ta siis saab! Tuli ei hakka põlemagi, kui jumal ei lase.“
„Aga miks siis jumal laseb?“
„Miks… Miks ta kõik laseb.“
„Mis kõik?“
„Noh, et Jürka lõi selle tigeda koera maha ja keeras sugusõnni selili.“
„Kas ikka tõesti keeras?“
„Nii et karkäntsti! Iseoma silmaga nägin. Sugusõnn oleks võind Jürka soolikaid ka kõik kohad täis vidada nagu karjaselgi, aga näe, ei vidand, Jürka keeras tal kaela keerdu.“
Sellega pidi olema küsimus lahendatud, kas jumal saaks tänase tule kustutatud või mitte, ja nõnda võidi päevakorras edasi minna – vaadata, kuidas kustutavad inimesed sellist tuld, millest ei saa ehk jumalgi jagu.
209
