ta ainult ise end selleks: kui oli Vanapagan, siis hakkas tema peale ainult hõbekuul ning seegi üksnes siis, kui talle rist otsa lõigatud.
Aga leidus ka neid, kes arvasid, et nikkelkuul on sama hea kui hõbedanegi, ja nõnda tekkis siinsamas suur vaidlus, mis oleks võinud lööminguks või laskmiseks areneda, kui poleks äkki märgatud, et üks politseinik vajaka. Keegi ei teadnud temast midagi, pika järelkuulamisega selgus ainult niipalju, et ta ühes teistega läinud majja Jürkat ja Kustat tabama. Anti käsk maksku mis maksab veel kord sisse tungida, sest politseinik pidi majas olema. Aga just samal silmapilgul heideti mees läbi purustatud akna välja.
„Ta elab alles!“ karjus üks, mõeldes Jürkat.
„Ta elab tules!“ karjus teine.
„Ta on tõesti Vanapagan!“ karjus kolmas ja sellele kolmandale karjusid kõik oma südames kaasa. „Issand jumal, ta oli tõesti Vanapagan!“ värises iga elava inimese hinges. Esiteks värises nõnda hing vanadel naistel, kes polnud lapsi ilmale kandnud, siis neil, kelle rinnad olid imetanud; vanadele naistele järgnesid vanade meeste hinged oma värinaga ja siis tulid noored naised ja noored mehed ning lõpuks lapsedki, kelle südamed värisesid sellepärast, et nad nägid ja kuulsid kõigi teiste värinat. Silmapilguks valdas kõiki nagu kangestus, siis aga kõlas komando, mis ühendas kõik veejoad sellele paigale, kust oli aknast paisatud uimaseks löödud politseinik. Ei töötatud mitte ainult pritsidega, vaid ka vannide, toobrite, pangede, kruuside, kannude, toopide ja tassidega. Igaüks tuli oma piskuga, et jumalgi taevas võiks näha, kui ligimesearmastaja ja halastaja on inimene, olgu noor või vana, mees või naine – Vanapaganatki püüab ta tulesurmast päästa.
Ometi ei õnnestunud see: tuli oli tugevam kui inimeste kantud vesi. Kõik langes põlevateks rusudeks kokku. Aga neile rusudelegi kallati aina vett ja vett, nagu oleks kogu õndsus selles. Lapsed, kes tule kustutamisest osa võtsid või muidu pealt vaatasid, ei saanud kuidagi aru, miks täna vesi tulele midagi ei tee, nagu süttiks ta ise ühes palkidega põlema.
„Aga kas jumal saaks niisukese tule ära kustutada?“ küsis üks tütarlaps oma emalt.
208
