mõtelnud ja sellepärast astuti pärast esimese hoone süttimist kohe Jürkaga võitlusse. Aga siin kordus seesama mis Põrgupõhjalgi – keegi ei saanud Jürkast jagu. Ka kõige tugevamad langesid uimasena maha paljast rusikahoobist. Siis lasti kaks suurt hoovikoera talle kallale, aga esimese neist lõi ta teibaga maha ja teine põgenes kolmejalgsena. Et loomalaut oli ka tuld võtnud, siis pidi sealt tigeda sugusõnni välja tooma, ning selle asemel et ta eemale viia, juhiti ta Jürkale vastu, lootuses, et millega ei tulnud toime mehed ja koerad, sooritab möirgav härg. Aga võitlus sellega näis veel lihtsamana kui meeste ja koertega, sest enne kui härg jõudis oma sarved tööle panna, oli Jürka neis kinni ja järgmisel silmapilgul lajatas looma raske keha maha. Nüüd oli igasugune lootus kadunud Jürka märatsusele piiri panna. Aga samal ajal oli tekkinud hulk inimesi, kes hoidusid juba oma südames Jürka poole. Sest palju oli neid, keda Antsu tigedad koerad karistamatult olid purenud – soo, jumal tänatud, nüüd nad olid ometi kord oma jao saanud! Kuidas oli hirmu tuntud selle möirgava ja möriseva, kraapleva ja mühiseva sugusõnni ees ja nüüd oli ta naiste ja laste eeski selili, nagu oleks ta tall, keda viiakse tappa, või utt, kelle seljast pügatakse villa. Sellepärast siis, kui ühed karjusid:
„Tooge püss ja laske ta maha!“
Vastasid teised:
„Mis tast veel tappa, kõik juba tules!“
Tõepoolest nõnda oligi: tuli oli sütitatud pealt-tuule ja nõnda kandus ta varsti ka kõigile teistele hoonetele. Aga seda ei pandud esiotsa nagu tähelegi, sest kõigi silmad rippusid Jürka küljes, kui see hilbutas mehi, materdas koeri ja veeretas tigedat sugusõnni üle selja, nagu laseks ta oma ratsahobust pärast sõitu piherdada. Eriti olid kaasa kistud naised. Nii mõnigi oleks tahtnud oma pruunid või valged käsivarred Jürkale ümber kaela heita, et näha, kas ta ka nendest sama kergesti võitu saab kui tugevatest meestest, tigedatest koertest ja mörisevast härjast. Kui selline katse jäi tegemata, siis mitte sellepärast, et naiste vaim oli küll valmis, aga liha nõder, vaid et selleks polnud vähematki aega ega võimalust, sest vaevalt oli Jürka oma vastastest võitu saanud, kui ta juba edasi tormas, nagu poleks teisi inimesi olemaski. Ta sööstis elumaja juurde, et ka sellele tuli otsa
206
