appi tõtanud. Aga nüüd viskas ta tema kui takutordi üle aia ja vististi juhuslikult kivihunniku otsa, kuhu ta jäi lamama mõranenud pealuuga. Kõige südimale kahest, Peetrile, sai Jürka ainult ühe korra rusikaga anda ja juba leidis see enese aia äärest nõgesepõõsast. Kolmas mees ei julenud nüüd enam üldse Jürkale läheneda ja nõnda võis see takistamatult ka aidale ja laudale tule otsa panna. Pärast seda läks ta õueväravast välja ja seadis sammud naabritalu poole. Peeter jooksis mööda põldu, et Jürkale oma koju ette jõuda, kui see peaks mõtlema ka sinna minna tuld sütitama. Kaitseks haaras ta raske kirve kätte ja seisis toanurga varjul oodates. Nagu Peeter kartnud, nõnda oligi: Jürka pöördus neile sisse. Peeter kargas talle ülestõstetud kirvega teele ette.
„Kui tuled, siis sured!“ karjus ta hirmsas vihas.
Aga enne kui Peeter jõudis talle kirvega lähedale, haaras Jürka aialt tubli roika ja nõnda polnud kirves talle enam põrmugi kardetav. Peeter pidi taganema, sest muidu võis ta Jürka käest roikaga pähe saada. Ta jooksis tuppa ja kirus:
„Kurat võtku, et püssi ei ole! Nüüd teeb kõik tuhaks!“
„Kes?“ küsis naine, kel laps parajasti rinna otsas ja kes veel millestki midagi ei teadnud, sest Peeter oli ju esteks kirve pinumaalt pihku saanud.
„Vanapagan, kes muu,“ vastas Peeter.
„Kus?“ päris naine arusaamatuses edasi.
„Omal ja meil!“
„Ä'ä lodise!“ ütles naine ja läks lapsega õue, kes rinna otsa magama jäänud. Aga ta pidi tahes-tahtmata kiljatama, sest Põrgupõhja hooned olid juba elus tulemeri. Jürka aga seisis keset nende õue, õletuust kaenlas, ja raius räksiga ränist taela külge tuld. Perenaine astus rinna otsas magava lapsega tema juurde ja ütles:
„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?“
„Mis laps?“ küsis Jürka ja vaatas perenaist, siis tema paljast rinda, mida hoidis ikka veel uinuva lapse suu.
„Sinu oma laps – Riia?“
„M-mh!“
„Helde jumal, Jürka, kus ta on sul?!“ küsis perenaine juba pöörases hirmus.
202
