„Noh, kui sa ei lähe siit heaga, siis lähed kurjaga: lasen su politsei poolt välja tõsta ja minema ajada.“
„Sa oled ju mu sõber.“
„Muidugi olen, aga kui sa oma sõbra nõu kuulda ei võta, siis…“
„Mis nõu sa mulle annad?“
„Tule minu juurde sinna väiksesse majja ja…“
„See pole sõbra jutt.“
„Muidugi on see sõbra jutt, sest…“
„Mina tahan Põrgupõhjale jääda.“
„Sellest ei tule midagi välja, sa ei jõua renti maksta.“
„Jõuan, kui sa mu otsa peale aitad nagu alguses.“
„Siis olid sa noor ja…“
„Noorus ei loe.“
„Mis siis loeb?“
„Et olen Vanapagan ja et…“
„Põrgupõhjal oled sa inimene, Jürka, sest sa tahad õndsaks saada.“
„Aga kuis ma siis saan, kui sa mu siit ära ajad?“
„Õndsaks võid ka mujal saada.“
„Mina mitte. Ainult Põrgupõhjal. See maa on siin minu haritud.“
„Aga see maa on minu.“
„Mets ja padrik on sinu, põld minu. Oma kümne küünega olen ta teind.“
„Jürka, mu vana sõber, kuula, mis ma sulle ütlen: mul on uus rentnik valmis ja see maksab kaks korda rohkem renti kui sina, sellepärast pole mul enam kasulik sind siia jätta.“
„Kas tema ka uut maad juurde teeb?“
„Ei, seda pole enam tarvis, sest mets, mis on, jääbki metsaks.“
„Nii et minu haritud maal hakkab elama teine?“
„Nii et teine hakkab…“
„Kuule, Ants, sina oled mu vaenlane.“
„Vaenlane või sõber, peaasi, et oleks kasulikum.“
„Sinusuguse peaks maha lööma.“
„Pole sellest kasu, kallis Vanapagan,“ naljatas Ants, „teised inimesed, kes järele jäävad, on samasugused.“
„Ikka võetakse sellelt, kes teinud ja?…“
„Ja kõige paremini sööb see, kes midagi ei tee,“ lõpetas Ants.
199
