Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/193

See lehekülg on heaks kiidetud.

Aga ühel päeval leidis ta, et lapsel on puhas särk seljas. Jürka jäi pärani silmil vahtima ja alles tüki aja pärast küsis ta:

„Kes pesi su särgi puhtaks?“

„Mina ise,“ kõlas harilik vastus, „nühkisin seebiga ja lõin kurikaga peale, päikese käes kuivas ära, nii et võisin selga panna.“

Mõne päeva pärast leidis Jürka, et temagi särk on puhtaks pestud. Nüüd istus ta hulk aega tummalt, ja kui Riia tema juurde tuli, ütles ta sellele:

„Sa juba oskad valetada, mu purulõug.“

„Jah, isa,“ kõlas lapse vastus.

„Kes õpetas?“

„Naabritädi.“

„Misuke naabritädi?“

„See, kel väike tita.“

Nüüd mõistis Jürka, et jutt on naabriperenaisest, kes pidi Mallele pekitüki ja kõriseva niidikera eest õmblema ilusat tikitud särki.

„Mis tema siit otsib?“

„Ei kedagi. Tuli vaatama, kas ma süüa olen saand.“

„M-mh!“

„Ma võtsin taskust leivatüki ja näitasin. Küsis, kas mul piima ka on peale rüübata.“

„M-mh!“

„Ma näitasin talle sahvris piimapütti.“

„Miks sa siis esteks valetasid?“

„Naabritädi käskis.“

„Miks?“

„Et sa ehk paned pahaks, kui tema käib siin vaatamas, kuidas ma perenaist mängin. Ta ütles, et kodust käib ta salaja, las siis siingi olla salaja, nii et sina ka ei tea.“

Kui Jürka kohe ei vastanud, rääkis Riia edasi:

„Tite pani õue maha, ma mängisin sellega, kui tädi tegi ja toimetas. Ja tead, isa, mis ta mulle ütles: et kuule, sa väike perenaine, sa elad siin nagu väike notsu. Ja siis…“

Ja siis jutustas Riia, kuidas naabritädi õpetanud teda üht-teist tegema: ennast riietama, pead kammima, silmi ja käsi pesema, seale kapsast ja lehmale kartulist rohtu kitkuma, tuba ja õue pühkima.


193