töös ja pidas pisut aru, kuis olla ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale.
„Tohoo peletis!“ hüüdis Lisete vanameest nähes. „Sa ju hullem kui reheline! Nägu liimendab peas! Mis sa oled ometi teind? Mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin ta sulle helevalgelt selga.“
Jürka ei saanud sõnagi suust.
„Ja kus on kass? Kuhu sa selle panid? Lasid ära joosta?“
„Küllap vist,“ lausus Jürka lõpuks.
„Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni!“ ohkis Lisete. „Aga mis selle kassiga on siis, kuhu ta jäi?“
„Lakas.“
„Ja sa käisid teda seal taga ajamas?“
„Küllap vist.“
„Kätte ei saand?“
„Ei vist.“
„Noh, oled mul mees küll, kassi karjagi ei või sind jätta!“ hüüdis Lisete. „Ja mis sa toa taga tegid?“
„Lõhkusin, et…“
„Et kassi kätte saada?“
„Küllap vist.“
„Sa heldene taevas,“ hüüdis Lisete, „tõsta silmapilguks jalad kodust välja, sa lõhud taga hooned maha.“
„Aga kui muidu kätte ei saa.“
„Kus ta siis on sul?“
Ja nüüd sai Jürka mahti seletada, kus asub kassipoeg praegu ja kus oli ta enne ning kuis ta sinna saanud ja mis teinud tema ning mis ta veel mõtelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma, eit piimaga laudile, taat teibaga toa taha udima. Ja, ennäe, niipea kui kass nägi piimatassi, tuli ta kohe limpsima ning Lisete võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.
19
