tele küllalt süüa; ihnuskoi, sest maksad vähe palka; petis, sest tahad selleks õndsaks saada, et põrgut edasi pidada; kurjategija, sest miks muidu poed inimeste eest ära metsa; jumalasalgaja, sest miks muidu käid nii harva kirikus; uhke, sest ei tee teistega tegemist…“
„Vaat kui niisukesed lõuapuud kätte saaks, kohe lööks maha,“ arvas Jürka.
„Muidugi, selleks oleks sul täieline õigus. Aga kas sa ei arva, et ka teistel on pisut õigust. Mõtle isegi järele: sa oled ju ometi nii tubli töömees, et iga teine sinu kõrval enesetapjaks saab. Ja kas ei rahuldu sa sealjuures halvema toiduga kui mõne teise mehe loomad? Noh, ja palka maksad sa, näiteks, vähem kui mina oma inimestele. Hea küll, sul ei ole maksta, aga ikkagi. Sest kui ei ole maksta, siis ära palka inimest, mine ennem ise teise palgaliseks. Tule või minu juurde, mina maksan sulle rohkem, kui teenid Põrgupõhjal, ja töö on kergem, elu viisakam…“
„Mina jään Põrgupõhjale.“
„Seda muidugi,“ nõustus Ants kohe, „ma räägin ainult näiteks, et kuidas arvatakse ja asja mõistetakse. Ehk kui võtta sinu õndsakssaamine: kõik tahavad saada õndsaks, et minna taeva, sina aga, et põrgut edasi pidada, mis seal siis imestada, kui inimestel aru segi läheb ja sind hakatakse uhkeks ja jumalasalgajaks sõimama.“
„Las sõimata.“
„Seda minagi, aga vahel mõtlen siiski, et teeksid ehk targasti, kui seaksid oma vanad päevad teisiti.“
„Kuidas siis?“
„Ega minagi õieti tea kuidas, aga olen ainult endamisi arutanud, et eit on sul surnud, lapsed laiali, Malle peksid minema, ainult see väike veel kodus…“
„Mis ma pidin siis tegema?“
„See'p see ongi, et polnud muud teha. Noh, aga kui võtad mõne teise, siis see hakkab samuti käima, käed põlle all või taskus, ning kolmas niisama. Kaua see nõnda kestab ja kuhu see välja viib? Praegu oled lapsega kahekesi, kuidas sa nõnda läbi saad? Ükskord oli sul kolm hobust, nüüd veel üks, millalgi lüpseti sul nelja, viit lehma, nüüd pole enam, kes lüpsaks kahtegi…“
„Lüpsan ise, kuni Riia kasvab.“
189
